Phillipsi kruvi ja Phillipsi kruvikeeraja leiutas Henry Phillips 1930. aastatel. Esmakordselt kasutati auto konveierliinil. Nii et Phillipsi kruvid ja Phillipsi kruvikeerajad on tuntud ka kui Philipsi kruvid ja Philipsi kruvikeerajad.
Väikese pöördemomendi rakendamiseks lõhestatud kruvile mõtlesid inimesed kruvipeale pesa avamisele ja kruvi saab kergesti pingutada ja lõdvendada vastava lõhestatud kruvikeerajaga, kuid teaduse ja tehnoloogia kiire arenguga muutub kruvi kruvikeerajate rakendamine üha ulatuslikumaks, samuti on ilmunud kruvide ja lameda tera kruvikeerajate puudulikkus. Esimene on see, et kui kruvipea pesa on kahjustatud, ei saa kruvi välja kruvida. Mida pikem on pesa pikkus, seda lihtsam on kruvimise käigus kahjustada.
Sälgu pikkuse lühendamiseks, sälgu võime parandamiseks kahjustustele vastu seista ja sama koguse väändumist edastada mõtlevad inimesed ristsoone kasutamisele, mis talub sama väändumist, kuid sälgu pikkus lühendatakse poole võrra, mis on kahjustuste suhtes vastupidav. See võime on oluliselt paranenud. Kruvikeeraja oli algselt sirgjoonekujuline ja seda ei saanud kasutada ristsüvistatud kruvide jaoks. Ristsüvistatud kruvikeeraja toodeti ainult teist rist süvistatavat kruvikeerajat, mis vastab ristsüvistatud kruvidele. Seega on kahte tüüpi kruvikeerajaid.
Lõhestatud kruvisid on kasutatud alates masinate olemasolust. Vana masina kõiki kruvisid ei ole võimalik asendada. Phillipsi kruvikeerajat ei saa pesas kasutada ja pesaga kruvi on veel tootmises ja rakenduses, nii et hoidke kruvikeerajat. Sel viisil kasutab enamik uusi masinaid rist süvistatavaid kruvisid ja vanad on endiselt kasutusel, seega on olukord, kus korraga kasutatakse kahte kruvikeerajat.
